Fingerstyle 1

Fingerstyle (FS) – mis see on? Kas see on mängutehnika või mängu põhimõte? Filosoofiline vaidlus veel jätkub, aga ühes asjas ollakse sama meelt: fingerstyle’il ei ole piire. Selles tehnikas saab mängida kõike, stiilist, rütmist ja ajastust sõltumatult. Täidetud peavad olema vaid neli olulist muusika funktsiooni – bass, rütm, harmoonia ja meloodia. Ülesandeid on palju, aga ressursse vähe

Vaatame, mis eripärad FS-is on, ja alustame vasakust käest: Kui vähegi võimalik, siis säästetakse akordide võtmisel väikest sõrme (neljas sõrm, ingl. k. pinky), sest selle ülesanne on olla meloodiameister. Kuna me tavaelus neljandat sõrme eriti ei kasuta ja see on alguses veidi abitu, tuleks seda vajadusel eraldi treenida. Ka vasaku käe pöial tuuakse teatud akordivõtete puhul kaela tagant välja, sellega võetakse bassi kuuendal keelel. Selleks ei pea pöialt upitama keele peale, vaid piisab, kui me külje pealt vajutame keelt täpselt nii palju, et see puudutaks astmetraati ja hakkaks häält tegema.

Parema käega on asi keerulisem. Meil on kasutada kolm sõrme ja pöial, et kõiki neid funktsioone täita. Pöidlal on täita kaks tähtsat rolli – bassi mängimine (vahelduv bass ja bassikäigud) ning rütmi hoidmine (näiteks üks bass igale täislöögile). Sõrmedel on pöidlast sõltumatult täita samuti kaks tähtsat rolli – kõige olulisem on meloodia mängimine, sageli sünkopeeritult – st viisinoodid satuvad bassilöökide vahele. Teiseks ülesandeks on harmoonia mängimine, mis tähendab õigete akordide mängimist. Seega, kuigi sõrmed ja pöial asuvad ühe käe küljes, peavad need suutma tegutseda üksteisest täiesti sõltumatult. Kõik algab pöidla treenimisega ja selleks ongi mõeldud esimesed koordinatsiooniharjutused, mis aitavad esimese ja kõige raskema osa läbida. Alguses on vaja püsivust ja jonnakat järjekindlust, aga tasu nähtud vaeva eest on hiljem mõõtmatu. Te olete võimelised tegema ise FS-seadeid oma lemmiklugudele ning kõik, mida mängite, on kohe terviklik ja kõigile arusaadav.

See kursus on jõukohane neile, kes on juba omandanud akordimängu võtted ja suudavad kas nooti või tabulatuuri lugeda.

Õpetaja: Aldo Järve

Eesti rahvaviisid kitarrile

Kitarr ei ole traditsiooniline eesti rahvapill, aga viimastel aastakümnetel on ta selleks saanud. Oma osa on kindlasti mõnda aega tagasi valitsenud iiri-vaimustusel, kuid tegelikult on asi ka selles, et rahvamuusikat on alati tehtud käepäraste vahenditega ja mis võiks selles suhtes kitarri edestada?

Käesoleva materjali hulgas seega autentset kitarrimuusikat ei leidu: segamini on laulud ja pillilood erinevatest Eestimaa nurkadest ja osade päritolu ei olegi mulle teada. Samuti ei ole ma meloodiate vastu liiga suurt aukartust tundnud, et neid mitte muuta. Muutused on väikesed ja variatiivse iseloomuga, aga kuna igast loost on siin raamatus kolm versiooni, siis esimene ja teine versioon püüavad võimalikult täpselt viisi edasi anda ning duovariant on juba loomingulisem.

Selle materjali mõte on õpetada arranžeerimist kitarrile. Siin on võimalik koos kommentaaridega jälgida, kuidas lihtsast viisist saab ühe või kahe kitarriga mängitav lugu. Kasutatud on hästi tavalisi kitarrimängu võtteid, aga kuna tekst ei hoia kokku muusikateooriaga, siis ära häbene küsida kas oma muusikaõpetajalt või pilliõpetajalt lisainfot või tee hoopis mõni raamat lahti. Õppimine ongi selline tegevus, mida saab teha ainult õppija. Õpetaja asi on niidiots kätte juhatada. Puhtalt teooriaga pole aga pillimängus midagi peale hakata, nii et –